Väljasõit Tallinnast kl 07.30 Vene Kultuurikeskuse eest (Mere pst 5). Peipsi kaldal elab sõbralikult koos kaks rahvust ja kolm kultuuri. Siin on omavahel põimunud eesti talupoja, saksa mõisniku ning vene vanausulise kultuur, moodustades ainulaadse Peipsiäärse olustiku. Läbime omapäraseid ridakülasid, kus läbi aegade on kasvatatud sibulat ja kurki ning inimesed elavad teistsuguse rütmi järgi. Vanad traditsioonid on Peipsi kallastel elavatel vanausulistel endiselt au sees. Esimesed vanausulised jõudsid Eestisse juba 18. sajandil ning on tänaseni säilitanud oma identiteedi ja elustiili. Ahhetama panevat kontrasti tagasihoidlike vanausuliste küladega pakub uhke Alatskivi loss. Suurepäraselt korda tehtud hoone aitab saada aimu Peipsiveere teisest palest – baltisakslaste kultuurist.
Esimese peatuse teeme Peipsimaa pealinnas Mustvees. Joome tassikese teed ja ampsame peale kohalikke hõrgutisi Peipsi Teemajas (lisatasu eest). Jalutame veidi tuttuuel Mustvee promenaadil ja imetleme Peipsi järve peegelust. Seejärel istume bussi, et teha üks mõnus aeglane sõit Eesti pikimal külatänaval (7 km). Vahepeal peatume Tiheda endises koolimajas asuvas uuenduskuuri läbinud Peipsimaa muuseumis, kus meile tehakse põhjalik ülevaade vanausuliste kultuurist. Tutvume nende eluolu, köögi- ja kirikutavadega ning sealtkandist pärit maailmakuulsa ikoonimaalija Pimen Sofronovi elukäigu ja loominguga. See muuseum on tuntud oma samovarikogu poolest. Muuseumi taga, otse Peipsi järve kaldal asub tõenäoliselt Eesti kaunim laululava.
Jätkame teekonda teise kultuuri – baltisakslaste poolt ehitatud väärika Alatskivi mõisa suunas. Tartumaa kõige esinduslikum mõisahoone – Alatskivi loss on aga ilmekaks näiteks, kuidas vastukaaluks talupoegadele elasid kunagi selle maa mõisnikud. Loss on Alatskivi mõisa uusgooti stiilis peahoone, ehitatud 1880-1885 kohaliku mõisniku Arved von Nolckeni poolt armastuse märgiks oma kauni kaasa Josephine vastu. Loss oli paruniperele koduks kahekümne aasta jooksul. Lossi interjöörid on ajaloolistes kordusstiilides: pildigalerii uusrenessanss ja saal uusklassitsistlikus stiilis. Lossi interjöör on hoolega taastatud, järgides 1910. aastast pärit säilinud fotosid. Alatskivi pakub tagasihoidlike vanausuliste piirkonnas ahhetama panevat kontrasti. Jõeorgu rajatud lossi ehitamisel võttis Arved von Nolcken romantiliseks eeskujuks Šotimaal asuva Suurbritannia kuningliku residentsi, Balmorali lossi. Lossina mõjuv mõisahoone on üks kaunimaid Eestis. Peale arhitektuuri imetlemise saame uudistada, kuidas mõisas omal ajal elati. Lossis võib piiluda ka keldrikorrusel asuvasse käsitöö- ja savikotta ning tutvuda teisel korrusel asuva muuseumiga, Kallastelt pärit Eduard Tubina elu ja loominguga. Mõisa südames asuvad vanad hooned leiavad endale järjest rakendust. Hiline lõunasöök (lisatasu eest) Alatskivi lossi restoranis. Kes lõunasööki tellida ei soovi on võimalus suunduda Mõisa Talli pubi sisehoovi ning saada osa piirkonnas toimuva Sibulatee puhvetite päeva üritusest. Külastame käsitööpoodi Magasiait.
Lossimüüri kõrval asuvasse hoonesse on ennast sisse seadnud tore pereettevõtte Hirveaia veinikelder, mis toodab kohalikust toorainest käsitööveine, teesid ja teisi toidusuveniire. Degusteerime kolme erinevat veini koos ära arvamismänguga koostisosadest ning kuulame kõrvale lugusid kohalikest maitsetest ja veinide valmistamise protsessist.
Sõidame edasi mööda Peipsi ranniku värvikat Sibulateed. Teele jäävad kirevad vanausuliste külad – Kolkja, Kasepää, Varnja. Vanausulisi iseloomustavateks märksõnadeks on kord ja iluarmastus. Tõsi, see ilu on natuke teistsugune kui meie oleme harjunud – lopsakam ja mitmekülgsem. Eestlasele ei tuleks iial pähe kaunistada kartulimaad lilleiluga, aga vanausulise arvates peaks kõik tema ümber olema kaunis. Nii ei värvita näiteks aedagi tihti mitte ühe värviga, vaid kasutatakse kahte ja võimalikult kontrastset.
Tutvume Peipsimaa külastuskeskuse ja sealse Sigurimuuseumiga. Sigur oli varasematel aegadel siinsele piirkonnale rikkuse toojaks. Omamoodi vaatamisväärsus on 19 sajandi lõpus ehitatud endine vanausuliste elumaja, kus asubki külastustuskeskus. Siin saame kõige parema ülevaate kohalikust käsitööst. Erilist tähelepanu väärib nende poe assortiment, mida on viimasel ajal kõvasti täiendatud. Viimase peatuse teeme küladerivist kõige lõunapoolsemas 400-aastase ajalooga Varnja külas. Jalutame veidi külateedel, imetleme uhket vanausuliste palvelat. Sõit Tallinna, kuhu jõuame hilisõhtuks.
