Reisikalender

Kohtumine Tallinna lennujaamas …. kl 05.20. Otselend Tallinn-Nice kl 07.10- 09.35 (NB! Kohalikud ajad! Palun kontrollige lennuaegu paar päeva enne reisi Tensi-Reiside kodulehelt). Transfeer hotelli, pakid saame paigutada hoiuruumi. Peame söögipausi lähedases kohvikus. Jalutuskäik ümbruskonnas kuni on võimalik saada hotelli. Paus puhkuseks. Õhtupoolikul jalutuskäik linnas. Nice – Riviera pealinn ja kuninganna, puhkajate paradiis. Koht, kus on olemas kõik, mida suvitaja süda võib ihaldada. Soe meri, uhke kaldapromenaad, elegantsed hotellid palmide all, vabaõhukohvikud. Jumalik puhkusepaik nii luksusliku elu ja rannamõnu nautijatele kui ka kunsti- ja arhitektuurisõpradele. Maailmakuulus Inglise promenaad, mida palistavad sajandivanused palmid ning millel ja mille ümber keeb elu hoolimata kellaajast. Cours Saleya lilleturg on Prantsusmaa üks vanimaid ja värvikamaid turgusid. Hommikuti on see puuviljade ja lillede päralt, õhtul täis kohvikute ja restoranide laudu. Vanalinna arhitektuur näitab linna pikaajalist sidet Itaaliaga. Majutus järgnevad 3 ööd kesklinna ****Best Western Alba hotellis (2-sed toad).

Hommikusöök. Külastame Marc Chagalli muuseumi. Marc Chagall oli Vene-Prantsuse fovismi ja kubismi mõjutustega modernistlik kunstnik. Tema loomingus olid värvid elavad ning lahutamatu osa pildist, need väljendasid liikumist ja rütmi. Kunstnikuna oli ta võimeline looma imelisi kunstiteoseid, kasutades vaid kahte-kolme värvi. Peamiselt võttis Chagall inspiratsiooni oma juurtest ja kodumaast. Olles avastanud Pariisi avangardi teosed, unistas ta Pariisi minekust. aastal sai ta lõpuks lahkuda tänu advokaat Vinaveri pakutud stipendiumile. Seejärel algas tema esimene viibimine Pariisis. Tema kunst muutub radikaalselt: värv muutub heledamaks, ta omastab avangardi avastusi fovismist kubismini. Aastatel 1912 ja 1913 esines ta näitustel Salon des Indépendantsis ja lõi oma esimesed meistriteosed. Aastal 1923 kolis Chagall koos perega Pariisi. Sõja ajal 1941-1947 viibis ta paguluses USA-s. Sõja lõpus pälvis Chagall rahvusvahelise tunnustuse. Ta osales oma loomingu retrospektiividel New Yorgi moodsa kunsti muuseumis, seejärel Pariisis ja mujal Euroopas.1948. aastal naasis Chagall Pariisi ja ostis seejärel 1950. aastal Vence’is maja. Lõunas hakkas ta oma tehnikaid mitmekesistama ja töötas keraamika kallal, mida ta harjutas koos Ramiés’ega Madoura galeriis Vallaurises, Picassoga samas töökojas. Nice’is avati Chagalli muuseum 1973. aastal kunstniku juuresolekul. Ta jätkas tööd kuni oma surmani 28. märtsil 1985. aastal Saint-Paul-de-Vence’is, kuhu ta maeti. Chagalli stiil jäi kogu elu jooksul samaks. Tema peamisteks kujutatud objektideks said suured lillebuketid, melanhoolsed klounid, taevas hõljuvad armunud paarid, fantastilised loomad, piibli allegooriad ja viiuldajad katusel. Ta ei üritanud kunagi maalida tegelikkust, vaid õhkkonda, mille ta oli loonud oma fantaasias.

Matisse’i muuseum asub Cimiezi mäel, Fransiskaanlaste kloostri ja selle Itaalia aedade lähedal. Seal kõrval on ka hotell Regina, kus Matisse aastatel 1918-1954 vahelduvalt elas. Alates 5. jaanuarist 1963 on muuseum avatud, seal võib näha Nice´i linnale kingitud ja pärandatud töid, skulptuure, joonistusi ja paberilõikeid. Henry Matisse (1869-1954) oli foovide rühmituse keskseim kuju. Ta arvas, et kunstnik ei peaks loodust kopeerima, vaid tal tuleks lasta tegelikkusel endale mõjuda ja saadud muljeid siis lõuendil väljendada. Värvid ja jooned lõuendil ei sõltu seega otseselt loodusest, vaid kunstniku meeleolust ja teistest värvidest. Näiteks võib loodusmotiiv olla täis liikumist. Selle asemel, et püüda kujutada liikuvaid inimesi või esemeid, püüda jäädvustada liikumise mõnda hetke, visandas Matisse liikuvate kehade üldised piirjooned ja katsus motiivi dünaamikat edasi anda kontrastsete värvidega. Matisse ütles: “Eelkõige on mulle tähtis väljendus ja väljendus ei teki mitte inimeste nägudel peegelduvast kirest, liiatigi mitte vägivaldsetest žestidest. Minu maalide kogu kompositsioon on väljendav. Modelli või esemete asend lõuendil, neid ümbritsevad tühjad alad, suhted, need kõik on osalised väljenduses!” Nii ongi Matisse´i teosed vaatamata väga erksatele ja kontrastsetele värvidele harmoonilised ja kaunid. Matisse arvas, et kunsti põhimeeleolu peab olema rahulik rõõm.

Sõidame tellitud bussiga Cemenelumi mägedes idüllilises kohas mere ja mägede vahel asuvasse Chateau Cremat veinimõisasse. Juba alates rooma ajast on siin viinamarjakasvatuse koht. Loss ehitati 1906. aastal keskaegses stiilis. Ja 1941. aastal sai Bellet’ viinamarjaistanduse piirkond AOC apellatsiooni omanikuks. Tänapäeval viljeletakse siin maheviinamarjakasvatust. Tutvume paiga ajalooga, veinivalmistamise traditsioonidega ja degusteerime nende veine.

Hommikusöök. Sõidame Vence’i. Roosikrantsi kabel on tuntud kui Matisse’i kabel, mille Matisse ehitas dominikaani nunnadele. Kabel ja sellega külgnev muuseumiruum, kus esitletakse suurt hulka kunstniku ettevalmistavaid töid – joonistused, gravüürid, mudelid, fotod, tekstid ning Matisse’i kujundatud liturgilised vestid. Väliselt diskreetne ja suurepäraselt Vence’i sageli päikesepaistelisse keskkonda kohandatud Matisse’i kabel on tuntav oma valge – sinise plaatkatuse ning kolmeteistkümne meetri kõrguse sepistatud raudristiga, millel on poolkuud ja kuldsed leegid. Kolmest värvist (kollane, roheline ja sinine) koosnevad suured vitraažaknad ujutavad valgeks pestud seinad valgusega üle ning kolm suurt mustade joontega maali valgel keraamilisel seinal kujutavad Püha Dominicust, Jeesuse sündi ja Kolgata teed. „Olen alati püüdnud oma pingutusi varjata, olen alati tahtnud, et mu töödes oleks kevade kergust ja hõngu, mis ei lase meil kunagi kahtlustada tööd, mida see on maksnud.“ H. Matisse.

Sõidame Cagnes’i ja külastame Renoiri majamuuseumi, kus asub 14 originaalmaali, 40 skulptuuri. Gagnes oli Renoiri ajal imetore jõukas küla. Künkaastangutel laiusid oliivi- ja apelsiniaiad. Renoir tundis end siin hästi. Cagnes’is meeldis Renoirile eriti see, et mäed polnud „otse nina all“. Mäed meeldisid talle kaugelt. „Mäed peavad jääma selleks, milleks jumal nad on loonud, fooniks nagu Giorgionel!” Ta rääkis sageli, et ei tea maailmas midagi kaunimat väikese Cagnes’i jõe orust, kus jõele nime andnud kõrkjate vahelt paistab Baou de Saint-Jeanet’ mägi. Cagnes näis Renoiri ootavat ning Renoir armus Cagnes’i nagu neidu, kellest oled unistanud terve elu, kelle aga leiad otse enda kõrvalt, olles läbi käinud terve elu. Cagnes’i ja Renoiri lugu on armastuse lugu ja nagu igas Renoiri loos, ei juhtu ka siin midagi ootamatut. Renoir ostis Collette’i talu oma perele. Siin olid kauneimad oliivipuud linnas. Viissada eluaastat, tormid, põuad, äikesed ja külmad, pügamised ja hooletussejätmine olid andnud neile kõige ebaharilikuma kuju. Mõned tüved meenutasid paganlikke jumalusi, oksad käändusid ja põimusid motiivideks, mida ka kõige julgem kunstnik välja mõelda ei suudaks. Väikese talu vastu ehitati uus maja, mis oli küllalt suur, et majutada arvukaid sõpru. Lõunasöök provaansi restoranis.

Biot on väike kindlustatud keskaegne mäetipuküla, mis pärineb eelajaloolistest aegadest ning on nüüd tuntud oma keraamika ja klaasipuhumise poolest. Kuigi aastasadu vanade kivihoonete, võrratute munakivisillutisega tänavate ja treppidega Biot pakub naudingut lihtsalt jalutades, on linnake tuntud eelkõige oma klaasikunsti poolest. Keerutades linnasüdamest mööda mimooside ja oliivipuudega ääristatud teed veidi allapoole, saab külastada mitut klaasitöökoda ja nende juures asuvaid kauplusi. Tundub, et klaasist osatakse siinkandis teha kõike, alates pisikestest nipsasjakestest ja nõudest, lõpetades laudade ja toolidega. Paljud inimesed tulevad Biot’sse kuulsa kubistliku kunstniku Fernard Leger’i muuseumi pärast, mis avati 1960. aastal. Umbes 450 Leger’i tööd – maalid, pronks, skuptuur ja mosaiigid. Léger (1881–1955) oli prantsuse maalikunstnik, skulptor ja filmitegija. Oma varajastes töödes lõi ta kubismi isikliku vormi (tuntud kui „tubism“), mille ta järk-järgult muutis kujundlikumaks, populistlikumaks stiiliks. Tema julgelt lihtsustatud käsitlus kaasaegsest ainesest on pannud teda pidama popkunsti eelkäijaks. Mõni kuu enne oma surma, 1955. aastal, ostis ta küla jalamil asuva Mas Saint André villa ning kolis Pariisist Biot’sse, et jätkata siin oma keraamika valmistamist. Tema lesk Nadia Léger ja lähedane kaastöötaja Georges Bauquier avasid 1960. aastal siin muuseumi, et avaldada austust Legerile ja jagada teadmisi tema töödest.

Hommikusöök. Täna suundume mägedes asuvasse Vallauris´, kohta, kus Picasso elustas vanad pottsepatraditsioonid. Jalutuskäik kitsastel tänavatel ja keraamikapoodides. Linnakese turuplatsil asub Picasso tuntud skulptuur „Mees lambaga“. Vaatame väikeses kabelis olevat Picasso pannood „Sõda ja rahu“. Kõrvalolevas Grimaldi lossis on keraamika muuseum. Madoura keraamikakoda oli koht, kus töötasid nii Picasso kui ka Chagall (hetkel on see kahjuks kinni). Sõidame Provence’i, mis on üks Prantsusmaa kaunimaid piirkondi. „Päikese kuningriik”, mille hallikad lubjakivimäed, violetsed lavendlipõllud, kuldsed päevalilleväljad ja hõberohelised oliivisalud on inspireerinud sajandite jooksul paljusid kunstnikke ja kirjanikke. Näeme eemalt Ste-Victoire’i mäge mille kohta Cezanne on öelnud: „Vaadake Sainte-Victoire´i. Missugune hoog, missugune võimukas janu päikese järele ja missugune nukrus õhtul, kui kogu see raskus taas langeb! Tema rahnud on sündinud tulest. Neis on veel praegugi tuld. Päeval näib, et vari taganeb hirmust värisedes nende rahnude ees. Üleval tipus on Platoni koobas. Pange tähele, kui suured pilved üle mäe ujuvad, väriseb nende vari kaljude kohal nagu põledes ja tule kurk neelab nad otsekohe endasse. Kaua aega ma ei suutnud, ei mõistnud maalida Ste-Victoire´i. Ma võlgnen teile tee maalikunstis.“ Kokku tegi ta 44 õlimaali ja 43 akvarelli Sainte-Victoire`i mäest.

Jõuame Aix-en-Provence’i. Cezanne’i ateljee külastus. Cezanne´i nimetatakse 20. sajandi maalikunsti isaks. Cezanne´i maalidest said innustust fovistid, kubistid ja mitmete teiste moodsate kunstivoolude esindajad. Nostalgia ei lasknud Cezanne’il kuigi kaua oma sünnikodust eemal viibida. Ta armastas uidata Arci orus, Noiri lossi õuedel ning puhata Bibemuse platoo serval paiknevas maamajas, mille ees kasvas üksik küpress. Aixi ümbritseval kaunil loodusel on väga tähis roll Paul Cezanne´i loomingus. Siin linnas elas ka Arnaud Marcel, kes oli Aix en Provance’i Kaunite Kunstide Kooli professor, maetud St Pierre kalmistule Cezanne’i kõrvale. Teeme jalutuskäigu muistses Provence´i pealinnas, kus on siiani suudetud säilitada 17. ja 18. sajandil linnale antud ilme. Siinsed häärberid, kaunid väljakud, majesteetlikud avenüüd ja hurmavad purskkaevud jätavad igaühele meeldiva mulje. Linnal on väike seos ka Eestiga. Siin suri 16. septembril 2008. aastal oma kodus 75-aasta vanusena tuntud helilooja ja muusik ning kuulsa vanamuusika-ansambli Madrigal rajaja Andrei Volkonski. Öömaja ***hotellis (2-sed toad).

Hommikusöök. Teekond jätkub Arles’i, mis kuulus kunagi Rooma impeeriumile. Alates 1981. aastast on linn UNESCO kultuuripärandite nimekirjas, eelkõige oma roomaaegsete ehitiste pärast. Tänapäeval seisab siin selle ajastu tunnistajana mitmeid suurejoonelisi varemeid. Iidset Amfiteatrit kasutatakse veretu härjavõitluste pidamiseks. Vaatamisväärsused on 16. ja 17. sajandi majad ning villad, St. Trophime’i kirik, raekoda, Place des Lices’il ning varju pakkuvad terrassid. Paljudele ongi Arles Provence. Ükski teine linn ei ole oma pärandist niivõrd teadlik. Siinsed elanikud nimetavad endid „vrai provencal” – tõeline provanslane. Paul Cezanne andis 35-aastasele Van Gogh´ile nõu – asugu elama Provence’i. Aix olevat juba tema territoorium, kuid kusagile selle lähedale. Seal on palavam päike ja selgem taevas, seal saab leida heledaid ja puhtaid värve nagu eluski pole nähtud. Toulouse Lautrec soovitas Arles’i, kohta, kus on olnud Vana-Rooma asula ja veidi ka idamaa hõngu ning kus on vaikne ja rahulik ja päikest nii palju, et suudab pea segi ajada. „Arles hakkab teile meeldima. Seal on vaikne ja keegi ei sega teid. Kuumus on kuiv, värvid imepärased ja see on ainus koht Euroopas, kus te leiate tõelist jaapanlikku läbipaistvust. See on maalikunstniku paradiis.” Sidrunkollane, sinine, roheline, punane, roosa. Siinne loodus lausa masendas Van Gogh’i nende viie värvi lopsaka väljendusrikkusega. Vincent kutsus Arles´i ka oma haige sõbra Paul Gauguin’i. Ta lootis, et sellest saab neil ühisateljee Lõuna-Prantsusmaal. Ja hakkas sõbrale juba tuba sisustama. Kollane maja sisendas temasse rahulikkust, see oli tema tulevik. Ta tahtis Gauguini toa kaunistuseks maalida 12 seinapaneeli päevalilli. Kuid kahjuks nende ühisateljee ei toiminud, nad olid selleks liiga erinevad. Ekskursioon kohaliku giidiga „Van Gogh’i maalid reaalses elus“. Soovi korral saab külastada ka Amfiteatrit. Sõit Brignoles’sse. Öömaja ***hotellis (2-sed toad).

Hommikusöök. Sõit Nice’i Lend Nice-Riia 14.00-17.55; Riia-Tallinn kl 19.55-20.45. (NB! kohalikud ajad! Kontrollige palun lennu aegu paar päeva enne reisi). Reis lõpeb Tallinna lennujaamas